Enamiku sulamite puhul on soolapinge korrosioonitundlik temperatuurivahemik 288-427 ℃. Korrosiooni kalduvus on seotud selliste metallurgiliste teguritega nagu sulami koostis ja töötlemise ajalugu ning kõrge alumiiniumoksiidiga hapnikusulami ja B -töödeldud või B -ga töödeldud jämedate kristallide struktuur on stressi korrosiooni suhtes tundlikumad.
Arvatakse, et kuuma soola stressi korrosiooni põhjustatud metallide omastamise põhjus on seotud vesiniku omastamisega. Kõrge temperatuuri ja stressi toimel hüdrolüüsitakse HCL -ga gaasi moodustamiseks ja HCl interakteerub veelgi vesiniku moodustamiseks titaaniga, nimelt NaCl 10 H20 - HCL 10 NaOH 2HCL 10 Ti - TICL2 12 2H.
Lisaks kuumasoola pingekorrosioonile on titaanäärikutel kalduvus pingekorrosioonile ka punases suitsevas lämmastikhappes, N204-s ning vesinikkloriidhapet ja väävelhapet sisaldavas metanoolilahuses teatud määral. Kui pingekorrosiooni hägususe katse tehakse terava sälguga proovidega, võib 3,5% NaCl-i sisaldav vesilahus lühendada korrosioonirebenemisaega.
Titaanääriku pingekorrosiooni kalduvus on seotud sulami koostise ja kuumtöötlusega. Alumiiniumi, tina ja hapniku sisalduse suurendamine võib kiirendada lõunapoolse pingekorrosiooni mõju. Vastupidi, sulamile b stabiliseerivate elementide, nagu alumiinium, vanaadium, rühm, hõbe jne, lisamine leevendab pingekorrosiooni. Titaanäärikutel on ka kalduvus vedela metalli rabedaks muutuda. Näiteks sulanud kaadmiumi ja titaani kokkupuude põhjustab kaadmiumi rabestumise ja elavhõbeda mõju on sarnane. Üle 340 ℃ võib hõbe soodustada sulamite nagu TA7 korrosioonipragunemist.
